teisipäev, 27. oktoober 2009

Rahvariiete putiik


Terve Tallinna vanalinn on täis poepugerikke, uhke kirjaga "Boutique see-ja-too". Klientide külluse üle nad just ei kurda, kaubavaliku kirevuse üle kuuldavasti samuti mitte - nende sihtgrupp teatab enamasti üleolevalt, et ostab oma hilbud väljamaalt, kus valik suurem ja hinnad soodsamad.

No ma tahaks näha, millisest väljamaisest poest nad meie oma, linaseid ja maavillaseid undrukuid ja hamesid hangiksid :)

Ma ei näe vähimatki põhjust, miks ei võiks sihukeses idee poolest peenes poekeses meie äraproovitud ja kunde mõõtudele kohendatud rahvariideid müüa. Jah, seesama vanalinn on täis turistilõkse, kus kah pseudorahvuslikke kampsikuid või lisaneid hamesid müütatakse, aga ei ole mina veel leidnud neist riidetükki, mis kandmiseks mõeldud. Või müüjat, kes oskaks seletada, mis kihelkonna kehakatetega tegu ning millist särki, sokke ja vööd kogu komplekti täielikuks muutmiseks kandma peaks.

Aga sina, hea lugeja, oled ju vana rahvatantsija, samuti tead, kuspool asub raamatukogu ning kust leida Eesti Rahva Muuseumi infotelefon. Ehk on sulle koolis isegi käsitööd õpetatud ning võib-olla on maal vanaema juures veel kangasteljedki alles. Kaua me nende ameerika kauboide säärekatetega kõrtsupinke kulutame, ah?

Või kui sa hoopis juhtud esindama mõnd muud siinmail resideeruvat põnevat rahvakildu, oled näiteks mustlane, juut, lätlane või suisa setu - ära häbene! Nii nagu ühes korralikus linnas peab lisaks pubile ja bistroole olema ka hiinakas ja essburger, lisab kottpükstes ja turbaniga isand üldisele kaabude- ja kintspükste massile ainult koloriiti. Mõtle kui kirevaks muutub pilt ööklubides, kui seal lisaks Permi rahvariietele veel ka kinžalle ja papaahasid välgub :)

neljapäev, 15. oktoober 2009

Võida lotoga!

Mis oleks veel lihtsam - ostad 10 krooni eest lotopileti ja juba järgmisel kolmapäeval võid olla hea mitme miljoni võrra rikkam!

Ja nüüd arvutame natuke. Ütleme, et sa soovid võita miljon krooni. Paraku ei tule see miljon kuskilt salakeldrist ega trükita selleks ka raha juurde. See miljon peab tulema nende käest, kes 10-krooniseid pileteid ostavad. Ehk selleks, et sina saaksid võita miljoni, peab 99 999 sinuga samasugust rikastumislootust jagavat kaaskodanikku oma 10-kroonisest panusest ilma jääma.

Tegelikult jääb oma kümnest kroonist ilma koguni 199 999 piletiostjat, sest lotokorralduse rusikareegel ütleb, et laialijagamisele läheb kuni pool piletitulust.

Nii et kui sa just ei soovi toetada haridust ja kultuuri, on kõige kindlam viis lotoga võita -
jäta pilet ostmata!

kolmapäev, 14. oktoober 2009

Informatsiooni korrektsioon


Doktor pani üles nn paraadpildi, mis ei kajasta eriti reaalsust - meikarid üle käinud, lips laenatud, Tiit Veermäe pildistanud.
Reaalsus on selline:

Uus instruktor meie ridades


Jah, kallid lugejad - meie blogi on saanud uue kaasautori. Oma ammendamatuid kogemusi ja teravmeelseid ideid nõustus teiega jagama tuntud sulerüütel ja elukunstnik, väsimatu rõhutute eest ja ebaõigluse vastu võitleja
JÜRI PINO!
(Aplaus!)

Jüri senised saavutused ei vaja vist tutvustamist ühelegi kirjaoskajale kaasmaalasele. Tema kirjatükke on lugejad ikka mõnuga oodanud ning laisad/lollid asjapulgad külma hirmuhigiga kartnud. Ent samas on Jüri ka vaieldamatu asjatundja tervislike eluviiside, mitmekülgse toitumise ning eriti inimhinge inseneerluse alal. Sellist tarkust teile juba õpikuturunduses ei jagata!

Omalt poolt tahaksin lisada, et kui juba sellised kaadrid töötute armee väljaõppe enda õlule võtavad, kujuneb käesolev võitlus kiireks ja võidukaks. Koos sellele järgneva eduka demobiliseerumisega :)

Püsige lainel!

Teenimis- ja protestivorm

Mis kliima on siin maal kogu aeg?
Õige, hirmus lägane. Mistõttu eestlase tõeline armastus, auto, saab iga päev ühtmoodi räpaseks. Mis siis muud kui et varitse hommikul mõne riigiasutuse parklas ja, kui auto peatunud ja kuni isandrass veel sees oma läpakat-mobiili kokku kohmitseb, lükkad sina harjaga või suure käsnaga suurema lödi ära. Kui üleminimene väljub, siis soovi talle sõbralikult, kuid alandlikult - see neile meeldib - kõva häälega: tere hommikust ja siruta manguvalt oma korbatanud töömehepihk ette.
Võibolla isegi ängatakse orjale tenga, võibolla kutsutakse organid. Paras loterii, tõenäoliselt. Samas omapärane protestivorm, eriti kui peaks juhtuma, et stseeni näeb mõni väliskülaline, kellele kohe hakatakse rääkima innovatsioonilistest lahendustest majanduskriisist väljumiseks.
Rio de Janeiro Põhjamaal, ühesõnaga.

teisipäev, 13. oktoober 2009

Tubase aiandi aksessuaarid


Kui eelmises postituses soovitatud äriskeem ilmselt megatulu tooma ei hakka ja on rohkem tore vaheldus igapäevases olmes, siis eda toetav projekt on finantsilises mõttes hoopis paljutõotavam, ütleksin isegi, et ekspordipotentsiaaliga.

Võta käepäraseid materjale - öled, riidetükid, puupulgad ja muu selline kraam, ja hakka valmistama hernehirmutisi potilillede tarvis. Taimeomaniku lapsi ja koduloomi nad küll vaevalt eemal hoida suudavad, kuid see-eest näitab sihuke minivalvur kõigile, kui väärtuslik saak potis võrsub :)

Ega sellega su fantaasia muidugi piirduma pea - võid samade objektide tarbeks meisterdada päkapikke, aiavalguisteid, kiviktaimlakomplekte ja muud sellist. Sest ehkki aiapidamishimu pole inimestest kadunud, saavad korterelamute asukad oma isiklikust aialapist ainult unistada - eriti just nüüd, masu ajal.

Väike lootuskiir ja motivaator kulub neile ju ära - teel oma unistuste koduni koos sinna juurde kuuluva aialapiga...

esmaspäev, 12. oktoober 2009

Tubane aiand


Eks me kõik taha külmal talvel värsket rohelist kraami. Vitamiinid, antioksüdandid, feng shui - kõik see hüva kraam läheb pikal teel Hispaaniast siia ju mõistagi kaotsi, seega tuleb midagi kohapeal organiseerida. Miks siis mitte oma isiklikus köögis?

Ma küll ei kujuta ette, et kurki-porgandit on võimalik aknalaual poti sees müügiks kasvatada, aga maitsetaimede osas ma enam nii kategooriline ei oleks. Roheline sibul, basiilik, piparmünt ja muud kavalad maitsetaimed võtavad vähe ruumi, kuid annavad nii toidule kui elamisele palju juurde. Puhtam õhk köögis veel pealekauba.

Minu arust tasub katsetada küll - maitsetaimed potti kasvama ja need, mis oma tarbimisest üle jäävad, turule müügiks. Kaotada ei ole siin nüüd küll midagi!

Katsetus

Ehk puhas side proov või eksam, kui andetu netiinimene mina olen... Lähemalt hiljem, loodetavasti.

Lauamängud!


Ma ei ütle, et meie poodides pole saadaval erinevaid, lõbusaid ja põnevaid lauamänge. Kuid selle niši originaalsuse koha pealt on meil küll paras ikaldus. Ütleme otse - poeriiulitel laiutavad peamiselt mugandatud/kohendatud lauamänge või siis kunagiste hittide (tsirkus, kalapüük, ümbermaailmareis jms) kordustrükid.Üksikud tõeliselt head leiud kaovad ülalloetletud massi sisse...

Oskad tõeliselt hästi joonistada? Ma ei mõtle tavalist, klassikalist joonistust, vaid rohkem karikatuurilaadset pilti (mida lihtsam figuur, seda parem mängida - malesuurmeistrite vana tõde). No ja joonistagi mõned toredad mängulauad - võid kujutada näiteks teekonda reakodanikust presidendiks või asjatamist mõnes lahedas joomakohas, minupoolest kasvõi kiiksuga šoppamist mõnes ostukeskuses. Trükkimine ja pakendamine on juba tehnika küsimus, nuppe ja täringuid saad Hiinast odavalt hulgi.


Ega sa muidugi pelgalt täringumängudega piirduma pea - on ju veel erinevad kaardimängud, äraarvamismängud ja muu selline - kui teema sind tõsiselt huvitama hakkas, küll sa siis endale erinevad variandid selgeks teed.

Aga ära kopeeri, eks! Monopole ja ümbermaailmareise on terve ülejäänud maailma täis, sina aga paku välja miskit originaalselt. Midagi sellist, mida saaks isegi eBays jaapanlastele maha müüa ;)

pühapäev, 11. oktoober 2009

Väikelaoteenus



Istud kinnisvara otsas, mis on sinu jaoks natuke liiga suur? Nojah, kinnisvaraspekulatsioonideks, nagu sa isegi tead, ei ole praegu just kõige magusam aeg. Aga miks mitte vähemalt natuke ülalpidamiskulusid tagasi teenida?

Paku välja väikelaoteenus - sinu tühjalt seisev kelder võib majutada mõne õnnetu linnainimese talvevarusid või koduveinikollektsiooni, sinu kuurialune sobib suvel talvekummide ja talvel jalgratta hoidmiseks, tühjalt seisvas konkus võivad seista kellegi varuriided või vanaisalt päritud raamatukollektsioon, mille ta kindlasti lahti pakib, kui suurema elamispinna saab.


Mitte väga suure (nii pinna kui hinna poolest) laoteenuse tahtjaid on tõenäoliselt rohkem kui arvata oskad. Inimesi, kelle pole oma asju kusagile panna, kui nad kas kolivad, remonti teevad, elamispinda vajavad või väljamaale raha teenima siirduvad, on tegelikult päris palju.

Sinu eeliseks on paindlik hinnakujundus, vajadusekohased hoiutingimused ja keegi, kes kolal silma peal hoiab. Eriti super, kui saad lisaboonusena pakkuda ka toomis- ja viimisteenust ;)

kolmapäev, 7. oktoober 2009

Lapsed hoiule!


Nii veidralt kui see ka ei kõla, pole isegi meie kallis Masu kuigivõrd leevendanud lapsehoiuteenuse põuda. Vastupidi, minu tuttavad noored mammad kurdavad kuidagi süstemaatiliselt, et nad on tõsiselt hädas kas töölenaasmise või isegi õhtuks mehega pittumineku korraldamisega - no ei ole oma pägalikke kuhugi ega kellegi hoolde jätta!

Kusjuures ega nad lasteaiakohti niiväga taga ei nutagi - kuivõrd meie transrasvadega rikutud noorsugu kipub olema suht nigela tervisega, kujuneks lasteaiatsükkel niikuinii stiilis: nädal kohal, kolm nädalat kodus haige. Ehk siis nad vajavad kedagi, kes oleks valmis üsna ebakorrapäraste ajavahemike tagant ja suht lühikese etteteatamisega nende tupsununnukestel silma peal hoidma.

Jah, lapsehoiuteenuse vahendamiseks on suisa eraldi sait püsti pandud, aga no olge normaalsed - hakkab keegi jee üheks õhtuks lapsehoidjat otsides pelgalt vahendusteenuse eest poolteist tonni välja käima! Ei, lapsehoidjate kutseliit on muidu tore ja kindlasti väga vajalik asi ning kui sul 1200 kroonist kahju ei ole, võid ju täitsa kaaluda liikmeks astumist (mida sa selle eest vastu saad, ei hakanud küll kiiruga silma). Aga võibolla ei peagi nii suurelt ja professionaalselt ette võtma.


Alustada võid näiteks oma isiklikust kortermajast - mida suurem see olema juhtub, seda parem sulle. Kleebi (või paigalda, nii kuidas ühistu lubab) trepikodadesse maitsekalt kujundatud sildid, kus hõikad välja, et oled valmis oma maja pätakaid kantseldama, kuniks nende niiöelda autorid linna peal omi asju ajavad. Kui valdad ka mõningaid teisi oma majas kõnelevaid keeli, korda sedasama ka vene, inglise või soome keeles. Väldi sealjuures Google Translatorit - sul tuleb lastega nagunii väljalubatud keeles suhelda ning, mis veel hullem, nende vanematelt sellessamas keeles ka oma väljateenitud tasu küsida.

Kindlasti lisa ka oma pilt - mitte reidikas, vaid ikka soliidne - kui vaja, käi juuksuris, pane selga oma parim kostüüm ja lase pilt teha päris fotograafil. Ära unusta sealjuures fotograafile muhedalt naeratamast!


Kui kavatsed seda minilasteaeda oma isiklikus korteris pidada, korista see korralikult ära, vajadusel tee kasvõi pisuke sanitaarremont. Nipsasjad ja muu kergelt purunev kraam korja parem kummutisahtlisse ning jälgi, et juhtmeid, vardaid ega nõelu ripakile ei jääks. Koduloomad, nii kurb kui see ka pole, tuleb ilmselt ajutiselt eksiili saata - tänu hüpersteriilsele keskkonnale on enamikel lastest üks või teine allergia. Tatine, villis ja röökiv põngerjas ning tolle tigedad vanemad on küll viimane asi, millega sa kokku puutuda tahad.

Võib juhtuda, et sul tuleb ka hoiustatava enda kodus valvet pidada. Sel juhul jää alati viisakas, respekteeri võõrast kodu ja nende inimeste eraelu, aga samas ära lase jõnglasel ülekäte minna ega lollusi teha. Kõige parem, kui lased noorel mammal täpselt kirja panna, mida võib teha, mida peab tegema ja mida ei tohi teha - siis on pärast vähem ütlemist.

teisipäev, 6. oktoober 2009

Mmmm, jäätis!


No olgem ausad, vahetult enne kütteperioodi külmas toas lõdisedes ja akent piitsutavat külma vihma jälgides on jäätis küll üks viimase numbri prioriteete. Aga ilmaaegu! Nupukad kulinaarid on juba ammu leiutanud tervisliku küüslaugujäätise, ent miks mitte pruulida näiteks pärnaõie-, kummeli või, hoidku jumal, astelpajujäätist? Tegelt ei peaks astelpaju minu arust üldse magustoitudesse vägistama, küll aga on see hüva mari suurepäraseks lisandiks lihatoitude, aga miks mitte näiteks ka kõrvitsamarinaadi juures. Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida.

Ühesõnaga, hangi omale jäätiseaparaat, sellele lisaks ka kohvikuruumid ning hakka tootma ja turustama kõikvõimaliku (ja ma mõtlen tõesti kõikvõimaliku) maitse ja lisanditega jäätist. Aaloe, litši, paprika, kõrvits, basiilik, till, kurk, kanep, idamaine vürtsisegu - igüks proovib vähemalt korra ;)

Ära hakka igasuguste paksendajate ja muude lisanditega jändama - tavaline koor on praegu odav ja nagunii ostetakse sul kõik enne käest ära, kui miskit säiluda jõuab. Ära unusta ka diabeetikuid ja laktoositalumatuid - tee mõned suhkruta või sojapiimaga partiid.

Praegu on jsut õige aeg sisseseadet soetada ja retsepte nuputada - kui suvi käes, võid paari kuu käibega järgmise talve ilusti üle elada!

esmaspäev, 5. oktoober 2009

p2p raamatukogu


Eelmisele sissekandele lisaks veidi non-profitit ka.

Külaraamatukogu on iseenesest tore asi, ainult et külaseltsi jaoks võib see muutuda ebamõistlikult kulukaks - raamat tahab ju kuiva katusealust, soovitavalt ka köetud ruumi ning muidugi ka inimest, kes kogu protsessil silma peal hoiaks, viiviseid kasseeriks ja külastajale põnevamaid uusväljaandeid soovitaks.

Ideaalis võiks rahva teadmistejanu olla muidugi nõnda suur, et kõik raamatud on pidevalt välja laenatud. Aga tasub neid siis üldse kuhugi tagasi viia? Meil on lõppeks tehnikasajand ja internet ning kaasaegse raamatukoguandmebaasi jaoks pole mingi probleem pidada arvet selle üle, kelle käes see või teine trükis parasjagu paikneb, majandada lugemisjärjekordi ning lugejate tagasisidet.

Ehk puust ja punaselt: külaraamatukogu raamatuid ei pea tingimata ühte ruumi kokku tassima, need võivad vabalt ka kogu aeg lugejate kodudes elada. Ma isegi teeks nii, et iga raamat on kellegi oma - siis on vähemalt keegi, kes õnnetu trükise kaanelt rasvasemad näpujäljed maha pühib, hädapärasemad parandustööd teeb ja lõhkujal küla vahel natist kinni võtab. Omanikul oleks ka õigus igal hetkel raamatut ringlusest tagasi nõuda või vähemalt lugemisjärjekorda prioretiseerida.

Muus osas on lihtne - tahan näiteks lugeda, kas mu voodi on ikka kõigi Feng Shui reeglite järgi paigutet või magan sisse puhta isikliku laiskuse tõttu? Lähen külaseltsi kodukale, avan raamatukogu alajaotuse, otsin mind huvitava trükise ja vaatan, kelle juures see parasjagu on. Seejärel lepime omavahel kokku - kas lähen tema juurde raamatu järgi või vaatab tema samast rakendusest, kas minu juures on äkki miskit, mis teda huvitab, ja viskab neile järgi tulles ka mulle raamatu ära. Igaühe huvi on märkida süsteemi, kellele ta enda käes oleva raamatu edasi andis - muidu tuleb ju omanik lõpuks talle kaela peale.

Samas süsteemis peaks saama ka muljetada, kuidas loetu meeldis, jagada soovitusi ja muud sellist. No ja egas raamatute järele muidugi tühjade kätega minda - juttu jätkub kauemaks ja kogukonnatunne kasvab mis mühiseb.

Ma ei ütle, et sellise süsteemiga igasugu probleeme ei teki, aga kusse kirjas on, et inimese elu peab lihtne olema :)

Külabürokraat


See projekt peab ilmselt küll paremaid aegu ootama, aga egas needki tulemata jää.

Nimelt kostab juba aastaid igast nurgast hädakisa, kuidas keegi kurat ei tea, milliseid teenuseid riigi ja omavalitsuse käest küsida ning kuhu nende saamiseks pöörduda ja missuguseid dokustaate täita tuleb. Lisaks on riigil juba pikaajaline poliitika külanõukogud kuhugi suuremasse keskusse kokku vedada ja riigi enda asutused niiöelda kohtadelt välja tõmmata ning need Tallinna või äärmisel juhul Tartusse-Pärnusse-Jõhvi ümber asustada Sest egas ühel tähtsal konnaosajuhatajal kõlba ometi provintsis tohletada, tal ikka vaja endale päälinna ametikoht tekitada. Aga see selleks.

Kui sind ülalmainitud keskustesse eriti ei tõmba, samas aga on sul soont bürokraatias orienteeruda, siis asuta oma külasse kompleksteeninduspunkt. Ega sul ei olegi vaja peent kontorit ja arvutilauda, mille kaitsvas varjus oma tikk-kontsadega kõpskingad varba otsast minema poetada - naabrinaise maamaksumured ja naabrionu pinditaotlused võid ju ka kodust iganädalase leivateo kõrvalt kroonuveskite poole teele läkitada. Kindlasti aga vajad sa arvutit, internetiühendust, ID-kaardi lugejat ning võib-olla ka printerit, skännerit ja telefoni.

Sa võid näiteks aidata õiendada kommunaal- või muid makseid, ütleme elektri või muu sellise eest, sinu abiga saaks kohalik külaselts oma projektid kirjutatud ja üritused välja reklaamitud, sina säästaksid kaaskogukondlasi paberavaldustega õiendamisest ja pühendaksid nad digidokumentide saladustesse - ühesõnaga hoiaksid kohaliku elu käigus ja murraksid naabrite mured. Sina oleksid ka see kohalik varustusgeenius, kes külarahvale Linnateatri uue etenduse piletid välja ajab või aitab eBayst defitsiitseid varuosi tellida.

Kust aga tuleks raha sinu pingutuste kompenseerimiseks, aga ka elektri ja interneti eest maksmiseks, telefoniarvete kinnimaksmisest ja arvuti remondist rääkimata? Ma arvan, et kui külarahvas kokku arvutab, kui palju nad linnasõidu ja asjaajamise tarbeks raisatud päeva eest maksma peavad, maksavad nad sulle heameelega iga su teene eest väikest tasu. Lisaks paneksid ilmselt ka vald, EAS ja PRIA sulle väiksed toed alla - kunagi, kui neile endile taas miskised projektirahad siginevad.

Niikaua aga võid vaikselt juba projekte kirjutama ja turgu sisse sööma hakata ;)

Pilt - tundmatu autori töötlus tundmatu autori fotost.

reede, 2. oktoober 2009

Puuduv lüli IKT-hariduses - moblakoolitaja


Arvutite alal võid saada koolitust mis alal iganes - tehisintellekti progemisest arvutikasti sisselülitamise algtõdedeni välja. Aga mobiiltelefonide valdkonnas? Hea küll, helistada ja kõnet vastu võtta me kõik ju enam-vähem oskame (kui keegi targem inimene on seadistused eelnevalt paika pannud), aga lisaks neile kahele aina tühisemaks muutuvale featuurile on ühel kaasaegsel telefonil veel ziljon igasugu muud rakendust, mis 99% juhtudest jäävadki kasutamata kuni telefoni kuulsusrikka lõpuni.

Kui nüüd vaatama hakata, siis isegi minu teine päris oma arvuti - Compaq-i läptop - oli nii protsessori jõudluselt ning isegi kõvaketta mahult mõnevõrra kehvem kui mu praegune mobla. Sel aastal, kui ma tolle läpaka ostsin, anti 100 000 inimesele üle Eesti algteadmisi arvutitest, millest valdav enamus olid üsna sarnaste funktsioonide ja sama kõva rauaga kui praegused mobiiltelefonid. Kummatigi pole aga kellelgi pähe tulnud sama nalja nüüd meie 1,5 miljoni moblakliendi peal korrata...

Jah, teoreetiliselt peaks mobla valdamiseks piisama ka sellega kaasasoleva juhendi läbitudeerimisest (muide, miks kompjuutritele sarnaseid eestikeelseid manuaale kaasa ei panda, ah?), praktikas aga olen kuulnud isegi väljapaistvaid IT-gurusid oma mobla menüüdes orienteerudes sula matti pruukimas.

Keegi tahab tühja niši täitmise enda kaela võtta?

Idee sain siit, Offf aitas ka kaasa.