Terve Tallinna vanalinn on täis poepugerikke, uhke kirjaga "Boutique see-ja-too". Klientide külluse üle nad just ei kurda, kaubavaliku kirevuse üle kuuldavasti samuti mitte - nende sihtgrupp teatab enamasti üleolevalt, et ostab oma hilbud väljamaalt, kus valik suurem ja hinnad soodsamad.
No ma tahaks näha, millisest väljamaisest poest nad meie oma, linaseid ja maavillaseid undrukuid ja hamesid hangiksid :)
Ma ei näe vähimatki põhjust, miks ei võiks sihukeses idee poolest peenes poekeses meie äraproovitud ja kunde mõõtudele kohendatud rahvariideid müüa. Jah, seesama vanalinn on täis turistilõkse, kus kah pseudorahvuslikke kampsikuid või lisaneid hamesid müütatakse, aga ei ole mina veel leidnud neist riidetükki, mis kandmiseks mõeldud. Või müüjat, kes oskaks seletada, mis kihelkonna kehakatetega tegu ning millist särki, sokke ja vööd kogu komplekti täielikuks muutmiseks kandma peaks.
Aga sina, hea lugeja, oled ju vana rahvatantsija, samuti tead, kuspool asub raamatukogu ning kust leida Eesti Rahva Muuseumi infotelefon. Ehk on sulle koolis isegi käsitööd õpetatud ning võib-olla on maal vanaema juures veel kangasteljedki alles. Kaua me nende ameerika kauboide säärekatetega kõrtsupinke kulutame, ah?
Või kui sa hoopis juhtud esindama mõnd muud siinmail resideeruvat põnevat rahvakildu, oled näiteks mustlane, juut, lätlane või suisa setu - ära häbene! Nii nagu ühes korralikus linnas peab lisaks pubile ja bistroole olema ka hiinakas ja essburger, lisab kottpükstes ja turbaniga isand üldisele kaabude- ja kintspükste massile ainult koloriiti. Mõtle kui kirevaks muutub pilt ööklubides, kui seal lisaks Permi rahvariietele veel ka kinžalle ja papaahasid välgub :)
teisipäev, 6. oktoober 2009
Mmmm, jäätis!
Ühesõnaga, hangi omale jäätiseaparaat, sellele lisaks ka kohvikuruumid ning hakka tootma ja turustama kõikvõimaliku (ja ma mõtlen tõesti kõikvõimaliku) maitse ja lisanditega jäätist. Aaloe, litši, paprika, kõrvits, basiilik, till, kurk, kanep, idamaine vürtsisegu - igüks proovib vähemalt korra ;)
Ära hakka igasuguste paksendajate ja muude lisanditega jändama - tavaline koor on praegu odav ja nagunii ostetakse sul kõik enne käest ära, kui miskit säiluda jõuab. Ära unusta ka diabeetikuid ja laktoositalumatuid - tee mõned suhkruta või sojapiimaga partiid.
Praegu on jsut õige aeg sisseseadet soetada ja retsepte nuputada - kui suvi käes, võid paari kuu käibega järgmise talve ilusti üle elada!
esmaspäev, 5. oktoober 2009
p2p raamatukogu
Eelmisele sissekandele lisaks veidi non-profitit ka.
Külaraamatukogu on iseenesest tore asi, ainult et külaseltsi jaoks võib see muutuda ebamõistlikult kulukaks - raamat tahab ju kuiva katusealust, soovitavalt ka köetud ruumi ning muidugi ka inimest, kes kogu protsessil silma peal hoiaks, viiviseid kasseeriks ja külastajale põnevamaid uusväljaandeid soovitaks.
Ideaalis võiks rahva teadmistejanu olla muidugi nõnda suur, et kõik raamatud on pidevalt välja laenatud. Aga tasub neid siis üldse kuhugi tagasi viia? Meil on lõppeks tehnikasajand ja internet ning kaasaegse raamatukoguandmebaasi jaoks pole mingi probleem pidada arvet selle üle, kelle käes see või teine trükis parasjagu paikneb, majandada lugemisjärjekordi ning lugejate tagasisidet.
Ehk puust ja punaselt: külaraamatukogu raamatuid ei pea tingimata ühte ruumi kokku tassima, need võivad vabalt ka kogu aeg lugejate kodudes elada. Ma isegi teeks nii, et iga raamat on kellegi oma - siis on vähemalt keegi, kes õnnetu trükise kaanelt rasvasemad näpujäljed maha pühib, hädapärasemad parandustööd teeb ja lõhkujal küla vahel natist kinni võtab. Omanikul oleks ka õigus igal hetkel raamatut ringlusest tagasi nõuda või vähemalt lugemisjärjekorda prioretiseerida.
Muus osas on lihtne - tahan näiteks lugeda, kas mu voodi on ikka kõigi Feng Shui reeglite järgi paigutet või magan sisse puhta isikliku laiskuse tõttu? Lähen külaseltsi kodukale, avan raamatukogu alajaotuse, otsin mind huvitava trükise ja vaatan, kelle juures see parasjagu on. Seejärel lepime omavahel kokku - kas lähen tema juurde raamatu järgi või vaatab tema samast rakendusest, kas minu juures on äkki miskit, mis teda huvitab, ja viskab neile järgi tulles ka mulle raamatu ära. Igaühe huvi on märkida süsteemi, kellele ta enda käes oleva raamatu edasi andis - muidu tuleb ju omanik lõpuks talle kaela peale.
Samas süsteemis peaks saama ka muljetada, kuidas loetu meeldis, jagada soovitusi ja muud sellist. No ja egas raamatute järele muidugi tühjade kätega minda - juttu jätkub kauemaks ja kogukonnatunne kasvab mis mühiseb.
Ma ei ütle, et sellise süsteemiga igasugu probleeme ei teki, aga kusse kirjas on, et inimese elu peab lihtne olema :)
Külaraamatukogu on iseenesest tore asi, ainult et külaseltsi jaoks võib see muutuda ebamõistlikult kulukaks - raamat tahab ju kuiva katusealust, soovitavalt ka köetud ruumi ning muidugi ka inimest, kes kogu protsessil silma peal hoiaks, viiviseid kasseeriks ja külastajale põnevamaid uusväljaandeid soovitaks.
Ideaalis võiks rahva teadmistejanu olla muidugi nõnda suur, et kõik raamatud on pidevalt välja laenatud. Aga tasub neid siis üldse kuhugi tagasi viia? Meil on lõppeks tehnikasajand ja internet ning kaasaegse raamatukoguandmebaasi jaoks pole mingi probleem pidada arvet selle üle, kelle käes see või teine trükis parasjagu paikneb, majandada lugemisjärjekordi ning lugejate tagasisidet.
Ehk puust ja punaselt: külaraamatukogu raamatuid ei pea tingimata ühte ruumi kokku tassima, need võivad vabalt ka kogu aeg lugejate kodudes elada. Ma isegi teeks nii, et iga raamat on kellegi oma - siis on vähemalt keegi, kes õnnetu trükise kaanelt rasvasemad näpujäljed maha pühib, hädapärasemad parandustööd teeb ja lõhkujal küla vahel natist kinni võtab. Omanikul oleks ka õigus igal hetkel raamatut ringlusest tagasi nõuda või vähemalt lugemisjärjekorda prioretiseerida.
Muus osas on lihtne - tahan näiteks lugeda, kas mu voodi on ikka kõigi Feng Shui reeglite järgi paigutet või magan sisse puhta isikliku laiskuse tõttu? Lähen külaseltsi kodukale, avan raamatukogu alajaotuse, otsin mind huvitava trükise ja vaatan, kelle juures see parasjagu on. Seejärel lepime omavahel kokku - kas lähen tema juurde raamatu järgi või vaatab tema samast rakendusest, kas minu juures on äkki miskit, mis teda huvitab, ja viskab neile järgi tulles ka mulle raamatu ära. Igaühe huvi on märkida süsteemi, kellele ta enda käes oleva raamatu edasi andis - muidu tuleb ju omanik lõpuks talle kaela peale.
Samas süsteemis peaks saama ka muljetada, kuidas loetu meeldis, jagada soovitusi ja muud sellist. No ja egas raamatute järele muidugi tühjade kätega minda - juttu jätkub kauemaks ja kogukonnatunne kasvab mis mühiseb.
Ma ei ütle, et sellise süsteemiga igasugu probleeme ei teki, aga kusse kirjas on, et inimese elu peab lihtne olema :)
Külabürokraat
See projekt peab ilmselt küll paremaid aegu ootama, aga egas needki tulemata jää.
Nimelt kostab juba aastaid igast nurgast hädakisa, kuidas keegi kurat ei tea, milliseid teenuseid riigi ja omavalitsuse käest küsida ning kuhu nende saamiseks pöörduda ja missuguseid dokustaate täita tuleb. Lisaks on riigil juba pikaajaline poliitika külanõukogud kuhugi suuremasse keskusse kokku vedada ja riigi enda asutused niiöelda kohtadelt välja tõmmata ning need Tallinna või äärmisel juhul Tartusse-Pärnusse-Jõhvi ümber asustada Sest egas ühel tähtsal konnaosajuhatajal kõlba ometi provintsis tohletada, tal ikka vaja endale päälinna ametikoht tekitada. Aga see selleks.
Kui sind ülalmainitud keskustesse eriti ei tõmba, samas aga on sul soont bürokraatias orienteeruda, siis asuta oma külasse kompleksteeninduspunkt. Ega sul ei olegi vaja peent kontorit ja arvutilauda, mille kaitsvas varjus oma tikk-kontsadega kõpskingad varba otsast minema poetada - naabrinaise maamaksumured ja naabrionu pinditaotlused võid ju ka kodust iganädalase leivateo kõrvalt kroonuveskite poole teele läkitada. Kindlasti aga vajad sa arvutit, internetiühendust, ID-kaardi lugejat ning võib-olla ka printerit, skännerit ja telefoni.
Sa võid näiteks aidata õiendada kommunaal- või muid makseid, ütleme elektri või muu sellise eest, sinu abiga saaks kohalik külaselts oma projektid kirjutatud ja üritused välja reklaamitud, sina säästaksid kaaskogukondlasi paberavaldustega õiendamisest ja pühendaksid nad digidokumentide saladustesse - ühesõnaga hoiaksid kohaliku elu käigus ja murraksid naabrite mured. Sina oleksid ka see kohalik varustusgeenius, kes külarahvale Linnateatri uue etenduse piletid välja ajab või aitab eBayst defitsiitseid varuosi tellida.
Kust aga tuleks raha sinu pingutuste kompenseerimiseks, aga ka elektri ja interneti eest maksmiseks, telefoniarvete kinnimaksmisest ja arvuti remondist rääkimata? Ma arvan, et kui külarahvas kokku arvutab, kui palju nad linnasõidu ja asjaajamise tarbeks raisatud päeva eest maksma peavad, maksavad nad sulle heameelega iga su teene eest väikest tasu. Lisaks paneksid ilmselt ka vald, EAS ja PRIA sulle väiksed toed alla - kunagi, kui neile endile taas miskised projektirahad siginevad.
Niikaua aga võid vaikselt juba projekte kirjutama ja turgu sisse sööma hakata ;)
Pilt - tundmatu autori töötlus tundmatu autori fotost.
Nimelt kostab juba aastaid igast nurgast hädakisa, kuidas keegi kurat ei tea, milliseid teenuseid riigi ja omavalitsuse käest küsida ning kuhu nende saamiseks pöörduda ja missuguseid dokustaate täita tuleb. Lisaks on riigil juba pikaajaline poliitika külanõukogud kuhugi suuremasse keskusse kokku vedada ja riigi enda asutused niiöelda kohtadelt välja tõmmata ning need Tallinna või äärmisel juhul Tartusse-Pärnusse-Jõhvi ümber asustada Sest egas ühel tähtsal konnaosajuhatajal kõlba ometi provintsis tohletada, tal ikka vaja endale päälinna ametikoht tekitada. Aga see selleks.
Kui sind ülalmainitud keskustesse eriti ei tõmba, samas aga on sul soont bürokraatias orienteeruda, siis asuta oma külasse kompleksteeninduspunkt. Ega sul ei olegi vaja peent kontorit ja arvutilauda, mille kaitsvas varjus oma tikk-kontsadega kõpskingad varba otsast minema poetada - naabrinaise maamaksumured ja naabrionu pinditaotlused võid ju ka kodust iganädalase leivateo kõrvalt kroonuveskite poole teele läkitada. Kindlasti aga vajad sa arvutit, internetiühendust, ID-kaardi lugejat ning võib-olla ka printerit, skännerit ja telefoni.
Sa võid näiteks aidata õiendada kommunaal- või muid makseid, ütleme elektri või muu sellise eest, sinu abiga saaks kohalik külaselts oma projektid kirjutatud ja üritused välja reklaamitud, sina säästaksid kaaskogukondlasi paberavaldustega õiendamisest ja pühendaksid nad digidokumentide saladustesse - ühesõnaga hoiaksid kohaliku elu käigus ja murraksid naabrite mured. Sina oleksid ka see kohalik varustusgeenius, kes külarahvale Linnateatri uue etenduse piletid välja ajab või aitab eBayst defitsiitseid varuosi tellida.
Kust aga tuleks raha sinu pingutuste kompenseerimiseks, aga ka elektri ja interneti eest maksmiseks, telefoniarvete kinnimaksmisest ja arvuti remondist rääkimata? Ma arvan, et kui külarahvas kokku arvutab, kui palju nad linnasõidu ja asjaajamise tarbeks raisatud päeva eest maksma peavad, maksavad nad sulle heameelega iga su teene eest väikest tasu. Lisaks paneksid ilmselt ka vald, EAS ja PRIA sulle väiksed toed alla - kunagi, kui neile endile taas miskised projektirahad siginevad.
Niikaua aga võid vaikselt juba projekte kirjutama ja turgu sisse sööma hakata ;)
Pilt - tundmatu autori töötlus tundmatu autori fotost.
reede, 2. oktoober 2009
Puuduv lüli IKT-hariduses - moblakoolitaja
Arvutite alal võid saada koolitust mis alal iganes - tehisintellekti progemisest arvutikasti sisselülitamise algtõdedeni välja. Aga mobiiltelefonide valdkonnas? Hea küll, helistada ja kõnet vastu võtta me kõik ju enam-vähem oskame (kui keegi targem inimene on seadistused eelnevalt paika pannud), aga lisaks neile kahele aina tühisemaks muutuvale featuurile on ühel kaasaegsel telefonil veel ziljon igasugu muud rakendust, mis 99% juhtudest jäävadki kasutamata kuni telefoni kuulsusrikka lõpuni.
Kui nüüd vaatama hakata, siis isegi minu teine päris oma arvuti - Compaq-i läptop - oli nii protsessori jõudluselt ning isegi kõvaketta mahult mõnevõrra kehvem kui mu praegune mobla. Sel aastal, kui ma tolle läpaka ostsin, anti 100 000 inimesele üle Eesti algteadmisi arvutitest, millest valdav enamus olid üsna sarnaste funktsioonide ja sama kõva rauaga kui praegused mobiiltelefonid. Kummatigi pole aga kellelgi pähe tulnud sama nalja nüüd meie 1,5 miljoni moblakliendi peal korrata...
Jah, teoreetiliselt peaks mobla valdamiseks piisama ka sellega kaasasoleva juhendi läbitudeerimisest (muide, miks kompjuutritele sarnaseid eestikeelseid manuaale kaasa ei panda, ah?), praktikas aga olen kuulnud isegi väljapaistvaid IT-gurusid oma mobla menüüdes orienteerudes sula matti pruukimas.
Keegi tahab tühja niši täitmise enda kaela võtta?
Idee sain siit, Offf aitas ka kaasa.
Kui nüüd vaatama hakata, siis isegi minu teine päris oma arvuti - Compaq-i läptop - oli nii protsessori jõudluselt ning isegi kõvaketta mahult mõnevõrra kehvem kui mu praegune mobla. Sel aastal, kui ma tolle läpaka ostsin, anti 100 000 inimesele üle Eesti algteadmisi arvutitest, millest valdav enamus olid üsna sarnaste funktsioonide ja sama kõva rauaga kui praegused mobiiltelefonid. Kummatigi pole aga kellelgi pähe tulnud sama nalja nüüd meie 1,5 miljoni moblakliendi peal korrata...
Jah, teoreetiliselt peaks mobla valdamiseks piisama ka sellega kaasasoleva juhendi läbitudeerimisest (muide, miks kompjuutritele sarnaseid eestikeelseid manuaale kaasa ei panda, ah?), praktikas aga olen kuulnud isegi väljapaistvaid IT-gurusid oma mobla menüüdes orienteerudes sula matti pruukimas.
Keegi tahab tühja niši täitmise enda kaela võtta?
Idee sain siit, Offf aitas ka kaasa.