Uus instruktor meie ridades

Jah, kallid lugejad - meie blogi on saanud uue kaasautori. Oma ammendamatuid kogemusi ja teravmeelseid ideid nõustus teiega jagama tuntud sulerüütel ja elukunstnik, väsimatu rõhutute eest ja ebaõigluse vastu võitleja
JÜRI PINO!
(Aplaus!)

Jüri senised saavutused ei vaja vist tutvustamist ühelegi kirjaoskajale kaasmaalasele. Tema kirjatükke on lugejad ikka mõnuga oodanud ning laisad/lollid asjapulgad külma hirmuhigiga kartnud. Ent samas on Jüri ka vaieldamatu asjatundja tervislike eluviiside, mitmekülgse toitumise ning eriti inimhinge inseneerluse alal. Sellist tarkust teile juba õpikuturunduses ei jagata!

Omalt poolt tahaksin lisada, et kui juba sellised kaadrid töötute armee väljaõppe enda õlule võtavad, kujuneb käesolev võitlus kiireks ja võidukaks. Koos sellele järgneva eduka demobiliseerumisega :)

Püsige lainel!

Katsetus

Ehk puhas side proov või eksam, kui andetu netiinimene mina olen... Lähemalt hiljem, loodetavasti.

p2p raamatukogu

Eelmisele sissekandele lisaks veidi non-profitit ka.

Külaraamatukogu on iseenesest tore asi, ainult et külaseltsi jaoks võib see muutuda ebamõistlikult kulukaks - raamat tahab ju kuiva katusealust, soovitavalt ka köetud ruumi ning muidugi ka inimest, kes kogu protsessil silma peal hoiaks, viiviseid kasseeriks ja külastajale põnevamaid uusväljaandeid soovitaks.

Ideaalis võiks rahva teadmistejanu olla muidugi nõnda suur, et kõik raamatud on pidevalt välja laenatud. Aga tasub neid siis üldse kuhugi tagasi viia? Meil on lõppeks tehnikasajand ja internet ning kaasaegse raamatukoguandmebaasi jaoks pole mingi probleem pidada arvet selle üle, kelle käes see või teine trükis parasjagu paikneb, majandada lugemisjärjekordi ning lugejate tagasisidet.

Ehk puust ja punaselt: külaraamatukogu raamatuid ei pea tingimata ühte ruumi kokku tassima, need võivad vabalt ka kogu aeg lugejate kodudes elada. Ma isegi teeks nii, et iga raamat on kellegi oma - siis on vähemalt keegi, kes õnnetu trükise kaanelt rasvasemad näpujäljed maha pühib, hädapärasemad parandustööd teeb ja lõhkujal küla vahel natist kinni võtab. Omanikul oleks ka õigus igal hetkel raamatut ringlusest tagasi nõuda või vähemalt lugemisjärjekorda prioretiseerida.

Muus osas on lihtne - tahan näiteks lugeda, kas mu voodi on ikka kõigi Feng Shui reeglite järgi paigutet või magan sisse puhta isikliku laiskuse tõttu? Lähen külaseltsi kodukale, avan raamatukogu alajaotuse, otsin mind huvitava trükise ja vaatan, kelle juures see parasjagu on. Seejärel lepime omavahel kokku - kas lähen tema juurde raamatu järgi või vaatab tema samast rakendusest, kas minu juures on äkki miskit, mis teda huvitab, ja viskab neile järgi tulles ka mulle raamatu ära. Igaühe huvi on märkida süsteemi, kellele ta enda käes oleva raamatu edasi andis - muidu tuleb ju omanik lõpuks talle kaela peale.

Samas süsteemis peaks saama ka muljetada, kuidas loetu meeldis, jagada soovitusi ja muud sellist. No ja egas raamatute järele muidugi tühjade kätega minda - juttu jätkub kauemaks ja kogukonnatunne kasvab mis mühiseb.

Ma ei ütle, et sellise süsteemiga igasugu probleeme ei teki, aga kusse kirjas on, et inimese elu peab lihtne olema :)

Tee nii nagu kõik teevad

Kõigepealt tuleb sul end muidugi töötuna arvele võtta. Kui sul õnnestus senisest tööandjast tüliga lahku minna, võid pöörduda ka tööinspektsiooni.

Kui sul uut töökohta varuks pole (ja eeldatavasti ei ole), suhtle oma sõprade-tuttavatega. Ei, pole vaja nuttes nende põlvi emmata ja tööd/raha/kaastunnet manguda - anna neile lihtsalt teada, et oled tööturul. Ei maksa loota, et ka parimal sõbral oleks sinu jaoks kohe midagi varnast võtta - samas aga saab ta ringi vaadata, sulle väärtuslikke vihjeid anda ning vajadusel ka sinu eest sõnakese kosta.

Vanal heal ajal loeti töökuulutusi lehtedest, uuemal ajal on abiks internet. Suuremad portaalid on CV Online ja CV Keskus, kui aga keeled suus, võib vaadata ka üle-euroopalisi tööpakkumisi (portaal ise on eesti keeles). Pisemad portaalid tasub kah igaks juhuks läbi lapata.

Isegi siis, kui sobivat pakkumist ei leia, tuleb CV ikka kokku panna ja üles riputada. Vingematel portaalidel käib see küsimuste-vastuste vormis, kuid tavaliselt tuleb see nagunii ka eraldi välja printida. Ühtlasi on CV kokkukirjutamine hea võimalus ka isiklike vahekokkuvõtete tegemiseks ning teatud sisekaemuseks - mõtle rahulikult järele, kas sa küsid töökohta ainult sellepärast, et sa mitte midagi muud ei oska? Igaks juhuks, isegi kui su vanus läheneb juba 60-le, on mõtet teha mõned kutsesobivustestid (siin on veel üks, mõned võõrkeelsed ka).

Kui CV ära saadetud, võid rahulikult jääda pakkumisi ootama.

Mida tõenäoliselt ei tulegi.