esmaspäev, 5. oktoober 2009

p2p raamatukogu


Eelmisele sissekandele lisaks veidi non-profitit ka.

Külaraamatukogu on iseenesest tore asi, ainult et külaseltsi jaoks võib see muutuda ebamõistlikult kulukaks - raamat tahab ju kuiva katusealust, soovitavalt ka köetud ruumi ning muidugi ka inimest, kes kogu protsessil silma peal hoiaks, viiviseid kasseeriks ja külastajale põnevamaid uusväljaandeid soovitaks.

Ideaalis võiks rahva teadmistejanu olla muidugi nõnda suur, et kõik raamatud on pidevalt välja laenatud. Aga tasub neid siis üldse kuhugi tagasi viia? Meil on lõppeks tehnikasajand ja internet ning kaasaegse raamatukoguandmebaasi jaoks pole mingi probleem pidada arvet selle üle, kelle käes see või teine trükis parasjagu paikneb, majandada lugemisjärjekordi ning lugejate tagasisidet.

Ehk puust ja punaselt: külaraamatukogu raamatuid ei pea tingimata ühte ruumi kokku tassima, need võivad vabalt ka kogu aeg lugejate kodudes elada. Ma isegi teeks nii, et iga raamat on kellegi oma - siis on vähemalt keegi, kes õnnetu trükise kaanelt rasvasemad näpujäljed maha pühib, hädapärasemad parandustööd teeb ja lõhkujal küla vahel natist kinni võtab. Omanikul oleks ka õigus igal hetkel raamatut ringlusest tagasi nõuda või vähemalt lugemisjärjekorda prioretiseerida.

Muus osas on lihtne - tahan näiteks lugeda, kas mu voodi on ikka kõigi Feng Shui reeglite järgi paigutet või magan sisse puhta isikliku laiskuse tõttu? Lähen külaseltsi kodukale, avan raamatukogu alajaotuse, otsin mind huvitava trükise ja vaatan, kelle juures see parasjagu on. Seejärel lepime omavahel kokku - kas lähen tema juurde raamatu järgi või vaatab tema samast rakendusest, kas minu juures on äkki miskit, mis teda huvitab, ja viskab neile järgi tulles ka mulle raamatu ära. Igaühe huvi on märkida süsteemi, kellele ta enda käes oleva raamatu edasi andis - muidu tuleb ju omanik lõpuks talle kaela peale.

Samas süsteemis peaks saama ka muljetada, kuidas loetu meeldis, jagada soovitusi ja muud sellist. No ja egas raamatute järele muidugi tühjade kätega minda - juttu jätkub kauemaks ja kogukonnatunne kasvab mis mühiseb.

Ma ei ütle, et sellise süsteemiga igasugu probleeme ei teki, aga kusse kirjas on, et inimese elu peab lihtne olema :)

5 kommentaari:

  1. Väikese mahu korral ilmselt pole probleemi, aga kui teenus peaks kasvama arvestatava suuruseni, tekivad probleemid autorikaitsega. Nimelt iga laenutuse pealt tuleks raamatu autorile raha maksta - ja praegused raamatukogud kõik seda teevad.

    Soomes on sarnase põhimõttega sait nimega Bookabooka ning tollel olid hiljuti sealse autorikaitsega sarnased probleemid http://www.arcticstartup.com/2009/09/11/bookabooka-halts-business-to-find-agreement-with-finnish-copyright-agencies/

    VastaKustuta
  2. http://juurak.blogspot.com/2009/10/eesti-nokia.html

    PS: Tahaks selle korteri võtit, kus raha on, tahaks küll. Sinise äärega alustassil soovitavalt;) Jää hakkas liikuma,paraadi juhatan mina?

    VastaKustuta
  3. Suurepärane!
    Ma juba näen pealkirja Õhtulehes: "Autorikaitse tappis Eesti Nokia!" :p

    VastaKustuta
  4. Nii, mul siin tekkis seline küsimus: kas ma pean autorikaitsele maksma ka siis nende nõukaaegsete raamatute laenutamise eest, kui ma laenutan neid välja?
    Mul siin arvestav kogu: sarjad "Seiklusjutte maalt ja merelt", "Varamu", "Mirabilia", "Maailm ja mõnda", punane ENE, Lenini "Teosed"...
    Raamatuid sirvides ma ei näinud märget, et need on autorikaitse objekt.

    VastaKustuta
  5. Jah. Ikka. Täie rauaga.
    Aga sa ju ei laenuta oma raamatuid välja, hoidku selle eest - sul on omakandimehega lihtsalt kokkulepe oma raamatute ajutiseks hoiustamiseks. Selle peale ei peaks autorikaitse hammas hakkama ;)

    VastaKustuta