Reede, 25. september 2009

Lähme laadale!

Siis, kui ma väike olin, olid laadad kuidagi hoopis põnevamad. Kaubavalik kaubavalikuks, selle hankimisega sai nõukaajal tavalises kaubandusvõrgus äkšõnit rohkem, aga meeleolu oli kuidagi hoopis laadalikum. Lapsi sõidutai karusselliga, plekk-kausi seest anti naljakate vorstitükkidega suppi, tegutses isegi päevapiltnik (jaa, mul on siiamaani alles pilt viieaastasest minust koos tolleaegse sõbrannaga valge luige sees - romantiik :)) Egas laadale minda pelgalt raha teemina/kulutama, kaubelda ja nalja peab ka saama.


Vanasti, veel enne nõuka- ja Wabariigi aega, näidati laadal ikka jõu- ja trikimehi, priitahtlikud pritsimehed puhusid pilli ja türgi alamad (kelle otsene järeltulija oli mõistagi ka Ostap Bender) petsid raha välja nii lõbusalt, et õieti polnudki kahju sellest ilma jääda.

Ülim aeg on vanad traditsioonid elustada. Näidatagu mulle laadal ehtsat silmamoondamist, maksan heameelega! Pudelisse villitud ehtsat Egiptuse pimedust ma vast ei ostaks, kuid igal juhul jään sihukese leti juurde seisma ja võib-olla soetan midagi muud selle kaupmehe rikkalikest varudest. Põrsaid kotis võiks kah pakkuda.

Aga sulle, hea lugeja, on mul sihuke äriidee: prindi välja posu silte kirjadega "GMO-vaba! Ei sisalda konservante ega kunstlikke värvaineid!", mine nendega laadale varakult kohale ning äri seal tegutsevatele juurika- ja muue fruktide müüjatele maha. Oluline on just rea esimene iga hinna eest pehmeks rääkida - järgmisele saad juba viidata, et kui sul silti ei ole, tekitab see ostjates kahtlusi ;)

Kusjuures kõige toredam, et keegi ei saa ju petta ka - ma võin mürki võtta, et kohalikel juurikakasvatajatel pole igasugu keemia jaoks rahagi :)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar