Ega see mees siin pole ainuke, kellel paroolindus üle pea kasvab. Jah, Firefoxil on tore plugin nimega Lastpass (saadaval ka IE-le ja eraldiseisva rakendusena), aga paranoik minus pole just õnnelik, kui mu paroole kuskilt Kalifornia serverist minu brauserisse läkitatakse. Seevastu Eesti server ning ID-kaardi või Mobiil-ID-ga kaitstud paroolilaegas oleks hoopis teine tubakas.
Progetagu ära!
Kui jubin töötab korralikult ning lisaks turvaline olemisele jätab ka turvalise mulje, olen heameelega valmis maksma sama suurt või isegi tiba suuremat kuutasu kui Mobiil-ID eest.
teisipäev, 6. oktoober 2009
Mmmm, jäätis!
Ühesõnaga, hangi omale jäätiseaparaat, sellele lisaks ka kohvikuruumid ning hakka tootma ja turustama kõikvõimaliku (ja ma mõtlen tõesti kõikvõimaliku) maitse ja lisanditega jäätist. Aaloe, litši, paprika, kõrvits, basiilik, till, kurk, kanep, idamaine vürtsisegu - igüks proovib vähemalt korra ;)
Ära hakka igasuguste paksendajate ja muude lisanditega jändama - tavaline koor on praegu odav ja nagunii ostetakse sul kõik enne käest ära, kui miskit säiluda jõuab. Ära unusta ka diabeetikuid ja laktoositalumatuid - tee mõned suhkruta või sojapiimaga partiid.
Praegu on jsut õige aeg sisseseadet soetada ja retsepte nuputada - kui suvi käes, võid paari kuu käibega järgmise talve ilusti üle elada!
esmaspäev, 5. oktoober 2009
p2p raamatukogu
Eelmisele sissekandele lisaks veidi non-profitit ka.
Külaraamatukogu on iseenesest tore asi, ainult et külaseltsi jaoks võib see muutuda ebamõistlikult kulukaks - raamat tahab ju kuiva katusealust, soovitavalt ka köetud ruumi ning muidugi ka inimest, kes kogu protsessil silma peal hoiaks, viiviseid kasseeriks ja külastajale põnevamaid uusväljaandeid soovitaks.
Ideaalis võiks rahva teadmistejanu olla muidugi nõnda suur, et kõik raamatud on pidevalt välja laenatud. Aga tasub neid siis üldse kuhugi tagasi viia? Meil on lõppeks tehnikasajand ja internet ning kaasaegse raamatukoguandmebaasi jaoks pole mingi probleem pidada arvet selle üle, kelle käes see või teine trükis parasjagu paikneb, majandada lugemisjärjekordi ning lugejate tagasisidet.
Ehk puust ja punaselt: külaraamatukogu raamatuid ei pea tingimata ühte ruumi kokku tassima, need võivad vabalt ka kogu aeg lugejate kodudes elada. Ma isegi teeks nii, et iga raamat on kellegi oma - siis on vähemalt keegi, kes õnnetu trükise kaanelt rasvasemad näpujäljed maha pühib, hädapärasemad parandustööd teeb ja lõhkujal küla vahel natist kinni võtab. Omanikul oleks ka õigus igal hetkel raamatut ringlusest tagasi nõuda või vähemalt lugemisjärjekorda prioretiseerida.
Muus osas on lihtne - tahan näiteks lugeda, kas mu voodi on ikka kõigi Feng Shui reeglite järgi paigutet või magan sisse puhta isikliku laiskuse tõttu? Lähen külaseltsi kodukale, avan raamatukogu alajaotuse, otsin mind huvitava trükise ja vaatan, kelle juures see parasjagu on. Seejärel lepime omavahel kokku - kas lähen tema juurde raamatu järgi või vaatab tema samast rakendusest, kas minu juures on äkki miskit, mis teda huvitab, ja viskab neile järgi tulles ka mulle raamatu ära. Igaühe huvi on märkida süsteemi, kellele ta enda käes oleva raamatu edasi andis - muidu tuleb ju omanik lõpuks talle kaela peale.
Samas süsteemis peaks saama ka muljetada, kuidas loetu meeldis, jagada soovitusi ja muud sellist. No ja egas raamatute järele muidugi tühjade kätega minda - juttu jätkub kauemaks ja kogukonnatunne kasvab mis mühiseb.
Ma ei ütle, et sellise süsteemiga igasugu probleeme ei teki, aga kusse kirjas on, et inimese elu peab lihtne olema :)
Külaraamatukogu on iseenesest tore asi, ainult et külaseltsi jaoks võib see muutuda ebamõistlikult kulukaks - raamat tahab ju kuiva katusealust, soovitavalt ka köetud ruumi ning muidugi ka inimest, kes kogu protsessil silma peal hoiaks, viiviseid kasseeriks ja külastajale põnevamaid uusväljaandeid soovitaks.
Ideaalis võiks rahva teadmistejanu olla muidugi nõnda suur, et kõik raamatud on pidevalt välja laenatud. Aga tasub neid siis üldse kuhugi tagasi viia? Meil on lõppeks tehnikasajand ja internet ning kaasaegse raamatukoguandmebaasi jaoks pole mingi probleem pidada arvet selle üle, kelle käes see või teine trükis parasjagu paikneb, majandada lugemisjärjekordi ning lugejate tagasisidet.
Ehk puust ja punaselt: külaraamatukogu raamatuid ei pea tingimata ühte ruumi kokku tassima, need võivad vabalt ka kogu aeg lugejate kodudes elada. Ma isegi teeks nii, et iga raamat on kellegi oma - siis on vähemalt keegi, kes õnnetu trükise kaanelt rasvasemad näpujäljed maha pühib, hädapärasemad parandustööd teeb ja lõhkujal küla vahel natist kinni võtab. Omanikul oleks ka õigus igal hetkel raamatut ringlusest tagasi nõuda või vähemalt lugemisjärjekorda prioretiseerida.
Muus osas on lihtne - tahan näiteks lugeda, kas mu voodi on ikka kõigi Feng Shui reeglite järgi paigutet või magan sisse puhta isikliku laiskuse tõttu? Lähen külaseltsi kodukale, avan raamatukogu alajaotuse, otsin mind huvitava trükise ja vaatan, kelle juures see parasjagu on. Seejärel lepime omavahel kokku - kas lähen tema juurde raamatu järgi või vaatab tema samast rakendusest, kas minu juures on äkki miskit, mis teda huvitab, ja viskab neile järgi tulles ka mulle raamatu ära. Igaühe huvi on märkida süsteemi, kellele ta enda käes oleva raamatu edasi andis - muidu tuleb ju omanik lõpuks talle kaela peale.
Samas süsteemis peaks saama ka muljetada, kuidas loetu meeldis, jagada soovitusi ja muud sellist. No ja egas raamatute järele muidugi tühjade kätega minda - juttu jätkub kauemaks ja kogukonnatunne kasvab mis mühiseb.
Ma ei ütle, et sellise süsteemiga igasugu probleeme ei teki, aga kusse kirjas on, et inimese elu peab lihtne olema :)
Külabürokraat
See projekt peab ilmselt küll paremaid aegu ootama, aga egas needki tulemata jää.
Nimelt kostab juba aastaid igast nurgast hädakisa, kuidas keegi kurat ei tea, milliseid teenuseid riigi ja omavalitsuse käest küsida ning kuhu nende saamiseks pöörduda ja missuguseid dokustaate täita tuleb. Lisaks on riigil juba pikaajaline poliitika külanõukogud kuhugi suuremasse keskusse kokku vedada ja riigi enda asutused niiöelda kohtadelt välja tõmmata ning need Tallinna või äärmisel juhul Tartusse-Pärnusse-Jõhvi ümber asustada Sest egas ühel tähtsal konnaosajuhatajal kõlba ometi provintsis tohletada, tal ikka vaja endale päälinna ametikoht tekitada. Aga see selleks.
Kui sind ülalmainitud keskustesse eriti ei tõmba, samas aga on sul soont bürokraatias orienteeruda, siis asuta oma külasse kompleksteeninduspunkt. Ega sul ei olegi vaja peent kontorit ja arvutilauda, mille kaitsvas varjus oma tikk-kontsadega kõpskingad varba otsast minema poetada - naabrinaise maamaksumured ja naabrionu pinditaotlused võid ju ka kodust iganädalase leivateo kõrvalt kroonuveskite poole teele läkitada. Kindlasti aga vajad sa arvutit, internetiühendust, ID-kaardi lugejat ning võib-olla ka printerit, skännerit ja telefoni.
Sa võid näiteks aidata õiendada kommunaal- või muid makseid, ütleme elektri või muu sellise eest, sinu abiga saaks kohalik külaselts oma projektid kirjutatud ja üritused välja reklaamitud, sina säästaksid kaaskogukondlasi paberavaldustega õiendamisest ja pühendaksid nad digidokumentide saladustesse - ühesõnaga hoiaksid kohaliku elu käigus ja murraksid naabrite mured. Sina oleksid ka see kohalik varustusgeenius, kes külarahvale Linnateatri uue etenduse piletid välja ajab või aitab eBayst defitsiitseid varuosi tellida.
Kust aga tuleks raha sinu pingutuste kompenseerimiseks, aga ka elektri ja interneti eest maksmiseks, telefoniarvete kinnimaksmisest ja arvuti remondist rääkimata? Ma arvan, et kui külarahvas kokku arvutab, kui palju nad linnasõidu ja asjaajamise tarbeks raisatud päeva eest maksma peavad, maksavad nad sulle heameelega iga su teene eest väikest tasu. Lisaks paneksid ilmselt ka vald, EAS ja PRIA sulle väiksed toed alla - kunagi, kui neile endile taas miskised projektirahad siginevad.
Niikaua aga võid vaikselt juba projekte kirjutama ja turgu sisse sööma hakata ;)
Pilt - tundmatu autori töötlus tundmatu autori fotost.
Nimelt kostab juba aastaid igast nurgast hädakisa, kuidas keegi kurat ei tea, milliseid teenuseid riigi ja omavalitsuse käest küsida ning kuhu nende saamiseks pöörduda ja missuguseid dokustaate täita tuleb. Lisaks on riigil juba pikaajaline poliitika külanõukogud kuhugi suuremasse keskusse kokku vedada ja riigi enda asutused niiöelda kohtadelt välja tõmmata ning need Tallinna või äärmisel juhul Tartusse-Pärnusse-Jõhvi ümber asustada Sest egas ühel tähtsal konnaosajuhatajal kõlba ometi provintsis tohletada, tal ikka vaja endale päälinna ametikoht tekitada. Aga see selleks.
Kui sind ülalmainitud keskustesse eriti ei tõmba, samas aga on sul soont bürokraatias orienteeruda, siis asuta oma külasse kompleksteeninduspunkt. Ega sul ei olegi vaja peent kontorit ja arvutilauda, mille kaitsvas varjus oma tikk-kontsadega kõpskingad varba otsast minema poetada - naabrinaise maamaksumured ja naabrionu pinditaotlused võid ju ka kodust iganädalase leivateo kõrvalt kroonuveskite poole teele läkitada. Kindlasti aga vajad sa arvutit, internetiühendust, ID-kaardi lugejat ning võib-olla ka printerit, skännerit ja telefoni.
Sa võid näiteks aidata õiendada kommunaal- või muid makseid, ütleme elektri või muu sellise eest, sinu abiga saaks kohalik külaselts oma projektid kirjutatud ja üritused välja reklaamitud, sina säästaksid kaaskogukondlasi paberavaldustega õiendamisest ja pühendaksid nad digidokumentide saladustesse - ühesõnaga hoiaksid kohaliku elu käigus ja murraksid naabrite mured. Sina oleksid ka see kohalik varustusgeenius, kes külarahvale Linnateatri uue etenduse piletid välja ajab või aitab eBayst defitsiitseid varuosi tellida.
Kust aga tuleks raha sinu pingutuste kompenseerimiseks, aga ka elektri ja interneti eest maksmiseks, telefoniarvete kinnimaksmisest ja arvuti remondist rääkimata? Ma arvan, et kui külarahvas kokku arvutab, kui palju nad linnasõidu ja asjaajamise tarbeks raisatud päeva eest maksma peavad, maksavad nad sulle heameelega iga su teene eest väikest tasu. Lisaks paneksid ilmselt ka vald, EAS ja PRIA sulle väiksed toed alla - kunagi, kui neile endile taas miskised projektirahad siginevad.
Niikaua aga võid vaikselt juba projekte kirjutama ja turgu sisse sööma hakata ;)
Pilt - tundmatu autori töötlus tundmatu autori fotost.
reede, 2. oktoober 2009
Puuduv lüli IKT-hariduses - moblakoolitaja
Arvutite alal võid saada koolitust mis alal iganes - tehisintellekti progemisest arvutikasti sisselülitamise algtõdedeni välja. Aga mobiiltelefonide valdkonnas? Hea küll, helistada ja kõnet vastu võtta me kõik ju enam-vähem oskame (kui keegi targem inimene on seadistused eelnevalt paika pannud), aga lisaks neile kahele aina tühisemaks muutuvale featuurile on ühel kaasaegsel telefonil veel ziljon igasugu muud rakendust, mis 99% juhtudest jäävadki kasutamata kuni telefoni kuulsusrikka lõpuni.
Kui nüüd vaatama hakata, siis isegi minu teine päris oma arvuti - Compaq-i läptop - oli nii protsessori jõudluselt ning isegi kõvaketta mahult mõnevõrra kehvem kui mu praegune mobla. Sel aastal, kui ma tolle läpaka ostsin, anti 100 000 inimesele üle Eesti algteadmisi arvutitest, millest valdav enamus olid üsna sarnaste funktsioonide ja sama kõva rauaga kui praegused mobiiltelefonid. Kummatigi pole aga kellelgi pähe tulnud sama nalja nüüd meie 1,5 miljoni moblakliendi peal korrata...
Jah, teoreetiliselt peaks mobla valdamiseks piisama ka sellega kaasasoleva juhendi läbitudeerimisest (muide, miks kompjuutritele sarnaseid eestikeelseid manuaale kaasa ei panda, ah?), praktikas aga olen kuulnud isegi väljapaistvaid IT-gurusid oma mobla menüüdes orienteerudes sula matti pruukimas.
Keegi tahab tühja niši täitmise enda kaela võtta?
Idee sain siit, Offf aitas ka kaasa.
Kui nüüd vaatama hakata, siis isegi minu teine päris oma arvuti - Compaq-i läptop - oli nii protsessori jõudluselt ning isegi kõvaketta mahult mõnevõrra kehvem kui mu praegune mobla. Sel aastal, kui ma tolle läpaka ostsin, anti 100 000 inimesele üle Eesti algteadmisi arvutitest, millest valdav enamus olid üsna sarnaste funktsioonide ja sama kõva rauaga kui praegused mobiiltelefonid. Kummatigi pole aga kellelgi pähe tulnud sama nalja nüüd meie 1,5 miljoni moblakliendi peal korrata...
Jah, teoreetiliselt peaks mobla valdamiseks piisama ka sellega kaasasoleva juhendi läbitudeerimisest (muide, miks kompjuutritele sarnaseid eestikeelseid manuaale kaasa ei panda, ah?), praktikas aga olen kuulnud isegi väljapaistvaid IT-gurusid oma mobla menüüdes orienteerudes sula matti pruukimas.
Keegi tahab tühja niši täitmise enda kaela võtta?
Idee sain siit, Offf aitas ka kaasa.
kolmapäev, 30. september 2009
Pattudest priiks
Jah, jumal oma äraarvamatus tarkuses andis inimesele võime pattu langeda, aga et asi huvitavam oleks, ka võimaluse ennast patumülkast välja upitada. Ja mis võiks olla issandale meelepärasem, kui koos patukoormaga antakse ära ka veel üks ebatervete ihade allikas ja kõlbluse laostaja - raha :)
Hangi temaatiline kostüüm ning harjuta seisusekohast kõnepruuki. Mõtle ka varakult läbi, mis kujul sa pattude kustutamist pakud - kas vastava patukustutuskirjaga, sõnade pealelugemise või sõna otseses mõttes mahapesemise teel (viimane ju teatavasti vana ja äraproovitud eestlaste komme).
Leiuta ka taktika seks puhuks, kui su kliendid (eeldatavalt ikka täisealised ja teovõimelised) väidavad end pattudest puhta olevat - alati võid ju kaasa haarata ka väikse puntsu küll issanda loodud, kuid liigsetes kogustes talle võib-olla siiski mitte väga meelepärase vedelikuga. Ja eks sul endal lähe siis ju ka müük lõbusamini ning ninaotsal ei hakka nii väga külm.
Mõtle ka läbi garantiiküsimused - mida sa teed siis, kui mõni kundedest ilmub tagasi pretensiooniga, et sinu väljastatud patukustutuskiri ei aidanud?
Võib muidugi juhtuda, et ka jumal ise (see, kes vahel laupäeviti Päevalehes kolumni kirjutab) tahab müügituludest oma osa saada. Miks ka mitte - kaubamärgi eest tulebki ju maksta. Kui sa oma vaevaga teenitud veeringuid siiski loovutada ei raatsi, võid ju kasutada mõnd kaitsmata kaubamärki. Või leiutada omaenda reliogiooni - meil siin on ju teatavasti usuvabadus. Kui oma fantaasia parajasti vaba päeva on võtnud, saad loodetavasti abi kõrvalolevast valikust.
Oma teenust võid pakkuda seal, kus see sobib - laatadel, festivalidel ja teemapäevadel, aga miks mitte ka reedeõhtustes kõrtsudes või kruiisituristidele vanalinna vahel.
Kas ma äkki ei soovita sul tegelda pettuse ja kergeusklike kaaskodanike lollitamisega? Noh, kui sa seda värki surmtõsiselt võtad, oled sa mu juba ammu mõttes kirikuvande alla pannud. Kui aga ei, mõtled sa samamoodi kui valdav osa Eesti elanikest, kellele sa müüd samasugust lõbusat ajaviidet nagu lehesabades ilmuvate horoskoopide koostajad. Kõikvõimalikud nõustajad ja hingeabistajad müüvad ju sama asja, ainult raiskavad oma patsientide aega rohkem :)
Hangi temaatiline kostüüm ning harjuta seisusekohast kõnepruuki. Mõtle ka varakult läbi, mis kujul sa pattude kustutamist pakud - kas vastava patukustutuskirjaga, sõnade pealelugemise või sõna otseses mõttes mahapesemise teel (viimane ju teatavasti vana ja äraproovitud eestlaste komme).
Leiuta ka taktika seks puhuks, kui su kliendid (eeldatavalt ikka täisealised ja teovõimelised) väidavad end pattudest puhta olevat - alati võid ju kaasa haarata ka väikse puntsu küll issanda loodud, kuid liigsetes kogustes talle võib-olla siiski mitte väga meelepärase vedelikuga. Ja eks sul endal lähe siis ju ka müük lõbusamini ning ninaotsal ei hakka nii väga külm.
Mõtle ka läbi garantiiküsimused - mida sa teed siis, kui mõni kundedest ilmub tagasi pretensiooniga, et sinu väljastatud patukustutuskiri ei aidanud?
Võib muidugi juhtuda, et ka jumal ise (see, kes vahel laupäeviti Päevalehes kolumni kirjutab) tahab müügituludest oma osa saada. Miks ka mitte - kaubamärgi eest tulebki ju maksta. Kui sa oma vaevaga teenitud veeringuid siiski loovutada ei raatsi, võid ju kasutada mõnd kaitsmata kaubamärki. Või leiutada omaenda reliogiooni - meil siin on ju teatavasti usuvabadus. Kui oma fantaasia parajasti vaba päeva on võtnud, saad loodetavasti abi kõrvalolevast valikust.
Oma teenust võid pakkuda seal, kus see sobib - laatadel, festivalidel ja teemapäevadel, aga miks mitte ka reedeõhtustes kõrtsudes või kruiisituristidele vanalinna vahel.
Kas ma äkki ei soovita sul tegelda pettuse ja kergeusklike kaaskodanike lollitamisega? Noh, kui sa seda värki surmtõsiselt võtad, oled sa mu juba ammu mõttes kirikuvande alla pannud. Kui aga ei, mõtled sa samamoodi kui valdav osa Eesti elanikest, kellele sa müüd samasugust lõbusat ajaviidet nagu lehesabades ilmuvate horoskoopide koostajad. Kõikvõimalikud nõustajad ja hingeabistajad müüvad ju sama asja, ainult raiskavad oma patsientide aega rohkem :)
Ühemajapidamise elektrigeneraatorid
Oled meister metallitöös ning ka elektrivärk pole sulle võõras? Parem veel, kui sul on ka mõned samasuguste oskustega sõbrad ning ehk leiad ka paar asjatundjat, kes teavad midagi tugevusarvutusest, voolupingest ja muust seesugusest.
Kuhu ma sihin? Tegelikult on see hoopis Kaarel Tarandi idee, kes arvab, et kümned tuhanded pidevalt kõikuva kvaliteediga või hoopis puuduvate elektriliinide küljes olevad maamajapidamised lõpetaksid Eesti Energiaga kliendilepingu kohe, kui mõni mõistlikum alternatiiv silmapiirile ilmuks. Paku neile seda alternatiivi.
Oma elektrigeneraatorid paljudel sihukestel majapidamistel juba tegelikult on. Küsimus on ainult selles, miks peaksid needsinatsed generaatorid põletama kallist diislit, toetades sellega pealegi veel Putini kuradteabkuhusihitud plaane. Pealegi kui igas talumajapidamises jääb üle tonnide viisi taastuvat biomassi, mis ainult ootab, et valguseks ja soojuseks muutuda.
Kui sa juba aru ei saanud, siis puust ja punaselt: hakka koos oma sõpradega valmistama hakkepuitu või mõnd muud biomassi põletavaid generaatoreid, mis suudaksid jääksoojusega ka tollesama majapidamise soojaks kütta. Keerulist ei tohiks seal midagi olla -
1. varjualune, kus materjal kuivab,
2. punker, kust
3. tigu lükkab materjali
4. koldesse, kus loitev leek soojendab
5. katelt, sealt omakorda suunatakse kuum aur
6. turbiini, mis ajabki ringi
7. generaatorit.
Vaja oleks muidugi veel ka elektri ja küttevee väljundeid ning elektroonikablokki automaatika kontrollimiseks. Pakendada võid kogu kupatuse käepärasesse konteinerisse, nii et kustunud Iljitši lambikesega majapidamisel tasub vaid telefoni akusse jäänud viimase elektrivaruga helistada, ning juba ivakese aja pärast tõstetakse uus jõujaam treilerilt maha, ühendatakse otsikud ja võibki omaenda toodetud soojust ja valgust nautima asuda.
Tegelikult pole EE traati vaja isegi kokku rullida, toodetud elektri ülejäägi saab ju alati EE-le tagasi müüa ;)
Sina aga, lugupeetud generaatoritootja, palka muudkui uusi töölisi ja varu odavat metalli - elektrifitseerimist ootavad ka Soome, Rootsi ja Lõuna-Ameerika hajaasustuspiirkonnad.
Kuna maailma kuulsaim energeetik, Homer Simpson käib kopiraidi alla, siis tema pilti ma siia juurde ei pane. Küll aga leidsin ühe kena pildi tuulegeneraatorist.
Kuhu ma sihin? Tegelikult on see hoopis Kaarel Tarandi idee, kes arvab, et kümned tuhanded pidevalt kõikuva kvaliteediga või hoopis puuduvate elektriliinide küljes olevad maamajapidamised lõpetaksid Eesti Energiaga kliendilepingu kohe, kui mõni mõistlikum alternatiiv silmapiirile ilmuks. Paku neile seda alternatiivi.
Oma elektrigeneraatorid paljudel sihukestel majapidamistel juba tegelikult on. Küsimus on ainult selles, miks peaksid needsinatsed generaatorid põletama kallist diislit, toetades sellega pealegi veel Putini kuradteabkuhusihitud plaane. Pealegi kui igas talumajapidamises jääb üle tonnide viisi taastuvat biomassi, mis ainult ootab, et valguseks ja soojuseks muutuda.
Kui sa juba aru ei saanud, siis puust ja punaselt: hakka koos oma sõpradega valmistama hakkepuitu või mõnd muud biomassi põletavaid generaatoreid, mis suudaksid jääksoojusega ka tollesama majapidamise soojaks kütta. Keerulist ei tohiks seal midagi olla -
1. varjualune, kus materjal kuivab,
2. punker, kust
3. tigu lükkab materjali
4. koldesse, kus loitev leek soojendab
5. katelt, sealt omakorda suunatakse kuum aur
6. turbiini, mis ajabki ringi
7. generaatorit.
Vaja oleks muidugi veel ka elektri ja küttevee väljundeid ning elektroonikablokki automaatika kontrollimiseks. Pakendada võid kogu kupatuse käepärasesse konteinerisse, nii et kustunud Iljitši lambikesega majapidamisel tasub vaid telefoni akusse jäänud viimase elektrivaruga helistada, ning juba ivakese aja pärast tõstetakse uus jõujaam treilerilt maha, ühendatakse otsikud ja võibki omaenda toodetud soojust ja valgust nautima asuda.
Tegelikult pole EE traati vaja isegi kokku rullida, toodetud elektri ülejäägi saab ju alati EE-le tagasi müüa ;)
Sina aga, lugupeetud generaatoritootja, palka muudkui uusi töölisi ja varu odavat metalli - elektrifitseerimist ootavad ka Soome, Rootsi ja Lõuna-Ameerika hajaasustuspiirkonnad.
Kuna maailma kuulsaim energeetik, Homer Simpson käib kopiraidi alla, siis tema pilti ma siia juurde ei pane. Küll aga leidsin ühe kena pildi tuulegeneraatorist.


















