Ühesõnaga - sellest, et sa juhuslikult kinga said, ei järeldu veel automaatselt, et peaksid nüüd juba endise töökoha aknast välja viskuma - kui sa just ei ole kindel, et seal all ootab sind pehme maandumine. Viimasel juhul on paras annus dramaatikat just see, millega senistele kolleegidele endast kustumatu mulje jätta ning ennast uuele lainele sättida.
Kui sind ootavad ees kardinaalsed elumuutused, ei olegi mõtet teha nägu, et midagi pole juhtunud. Tee stseene, nuta ohjeldamatult mõne kobedama ekskolleegi rinna najal, jaga laiali oma senine töine vara (mäletad küll - "Toots, kellele sa maakera jätad?"), anna vanadele vihameestele pasunasse (hoidu siiski kehavigastustest, nii nende kui enda omadest) ning kaani kohviautomaat tühjaks. Kui su usk sulle niipalju kohvi ei luba, võid pärast ukse enda järel kinnilöömist jätkata kohalikus kõrtsis või selle puudumisel õllepoe trepil, üürates koos kohalike parmudega endise töökoha reklaamslõuganeid ning kasutades äärmiselt mittesihipärasel viisil nüüd juba väärtusetuks muutunud korporatiivgraafikat.
Järgmisel hommikul on sul muidugi piinavalt valus, eriti juhul, kui sul õnnestus eelmisel õhtul sirgeks lüüa nimetamisväärne osa koondamisrahadest. Aga pole hullu, mida rutem nälg sind kodust välja ajab, seda kindlamini sa jälle raja peale saad.
Jah, oma senisel töökohal veetsid sa umbes kolmandiku ajast. Jah, võib tunduda, et koos töökohaga kaotasid sa kõik - sissetuleku, sõbrad, ühiskondliku positsiooni, oma eksistentsi mõtte. Noh, kui see sind aitab, võid korraldada oma senise elu matused. Peamiselt selleks, et mõistaksid - oli mis oli, tagasiteed enam ei ole ning jätkata tuleb sellega, mis sulle on jäänud.
Aga jäänud on sulle päris palju - kaks kätt, kaks jalga, pea koos kõigega, mis seal sees, perekond, sõbrad, võib-olla koguni endised kliendid. Natuke aega tiksub sulle ka töötuabiraha, soovi korral õpetatakse sulle uut ametit ning kui sul juhtub olema hea äriidee, saad toetust ka selle käimalükkamiseks.
Polegi nii vähe?
Postitused
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar